ainult hulludele

aga mida Sa vahid? milleks rääkida jutte inimesest keda ei tunne?

2012-01-25T20:16:00.006+02:00

...sest endale otsa vaadata polegi nii lihtne?

hirmud meie sees = tõkked meie teel

2012-01-23T18:17:00.004+02:00

kahtlen kõigis ja kõiges,
ma lihtsalt olen selline

kas kaotaksin endas selle omaduse? -
pigem vähendaksin natuke, aga ei kaotaks..

küsimärgid ei hirmuta mind, vastupidi - nad tõmbavad ligi.
kuid üllatuslikult tabas mind mõte, et ehk kardan ma hoopis vastuseid?

'why-oh-why' blues

2012-01-20T05:09:00.002+02:00

jõudsin eile oma murdepunkti ning läksingi pooleks

nüüd olen kõndiv Valu kehastus ja kui saaks teeks oma sisikonnale restardi

ma ei tea, mida teha nende saladustega, mis kellegi elu ära rikuvad, aga mida varjata ei ole õige

aga kes olen mina otsustamaks, mis on õige, mis vale?

aga enda elu elan siiski mina, minu Mina on see, kes peab otsustama ning siis käituma vastavalt tehtud valikule, seal polegi midagi muud

peas on sipelgad, silmade taga põleb midagi
magada tahaks
magada
magada
tuhat aastat nagu laulis Lou

pidevalt mõtlen, et vaja ennast korraks veel kokku võtta, siis on hästi

aga see ei saa kunagi otsa, see pole kunagi "korraks veel", alati on vaja seda uuesti teha
tervitused Maslow'le siinkohal

kummaline lausa, see asi me peas
kuidas see aina uut infot suudab vastu võtta
aga kui käib mingi hetk klõps?
ma ei taha, et miski mul peas klõpsataks

klõpsuvabadus peaks seaduses kirjas olema
ületöötamine ja üleõppimine on uue aja haigused, süvenevad haigused,
kõik käivad ringi ja riskivad selle klõpsatuse saabumisega
milleks?

s(tr)ess

2012-01-16T19:52:00.003+02:00

seekordne sess on lihtsalt mõrv, inimlikkuse mõrv iseendas. nagu Tammsaare salgas Indreku suu läbi maha jumala, salgan mina maha mõtte, et kõike seda, mida meile ülikoolis õpetada üritatakse, on meile ka vaja - sest ei ole. kõik härrad Maurused võivad seda lugedes nüüd kukerpalle tegema hakata.

ei ole vaja mulle meelde tuletada, et teine pool mind pitsitavast ängistusest on mu oma kaasa toodud, toidetud ja soojas hoitud ehk siis iseenda laiskusest tekkinud ajanappus, mis võtab viimsegi une. ning ma ei maga nagunii peaagu üldse! nii et.

aga see ängistus ei seisne mitte niivõrd selles, et ma ei maga ja keskenduda ei suuda, vaid põhjustes, miks ma üht või teist ei suuda.

jätkuvalt painab soov jälle ära minna, sest nii palju kohti on veel käimata, nägemata, jne kõik see mula, mida kordi siia kirjutanud olen.
oh, avatud teed ja vabadus! maailm ja selle kutse versus olla siin ning katsuda endas selgusele jõuda. ega see selgus tule ilmtingimata ka seal, väljas, mööda teeääri uusi saladusi ja seiklusi jahtides. see peab iseendast tulema. minek võib sellele kaasa aidata, kuid liigne segadus ja põgenemine võib hoopis vastupidise tulemuse anda - lähed veel rohkem sassi.

ehk kui ma enam üldse seisma ei jääks, äkki siis oleksin rahul? teen forrestit ning leian mõtte pidevas liikumises. kui ikka kartus on, et juuri alla ei taha, siis peaks liikuma.

kuskil on mingi mõte minu nimega ja ma tean seda, Universum teab seda, aga ma ei oska hästi selleni jõuda, ma saan liiga sageli Universumi peale kurjaks.
näiteks praegu kui ma tean, et pean endale kahe päeva jooksul selgeks tegema ühe loogilist mõtlemist nõudva aine, mis mulle absoluutselt huvi ei paku.
ning minu reaktsioon sellele on edasilükkamine, ma lihtsalt EI TAHA.
ving ja hala, ja jaa.

piirid. piirid?

2012-01-13T21:33:00.002+02:00

tahtsin kirjutada, et "piirid, milleni end lükata võime jne", aga ühtäkki tundub see mõte olematu, aurustuv, vastukäiv. kui ennast pidevalt kuskile poole lükkan, siis näib, et piire polegi ju.
halval juhul vajun mingiks ajaks kreeni, heal juhul jõuan ringiga endasse tagasi.

Sa oled kõikvõimas, - järeldus peale kahepäevast maas lamamist ja halltoonide nägemist

2012-01-05T06:32:00.001+02:00

Ma ei taha enam. Või tahan?

Ei tea.

Tahan olla õnnelik! Aga see siin teeb mind aina õnnetuks, nii et – miks ma seda teen?

Ei tea.

Aga ei tee „aina“, ka häid asju on, hetki. Aga kas ÕNNE?

Ei tea.

Saaksin hakkama küll! Aga ma ei taha! Või tahan?

Ei tea.

Vaatan aknaklaasilt iseend. Iseend?

Ei tea. Ma ei tea Teda, seda Iseend. Kummaline olend, mitte midagi Ta ei tea.

Mind Ta ka ei tea, vaatab vastu küll, aga kas Ta üldse näeb Mind?

Ei tea.

Ta näikse arvavat, et käitub õigesti, aga Ma ei oleks nii kindel, sest ta ju ei vaata Mulle otsagi,

ainult ehmatab, kui keegi ütleb „ei tea“.

Ta justkui tahab hakkama saada, aga mis iganes põhjusel alati endast vähem annab,

Ta ei tea, ei tea.

Ta tahab olla hea, aus ja õiglane, aga ei tea

Kuidas

Miks

Kelle suhtes

Millal

Mis mõttega

Seda viimast eriti, Ta ei tea,

Ta teeb palju, sest Ta tunneb end teadjana, teised arvavad Teda teadvat

Midagi

Ma ei tea mida,

Tema ka ei tea mida need Teised arvavad Teda teadvat,

Ta ju teab siiski – kõike seda, mida Ta ei tea.

Ma ei tea

Kas Ta üldse tahabki teada.

Selles ongi probleem.

Probleem

Probleem selles, mida Ta endale teeb.

Mida Teistele endaga teeb.

Ärge pange Talle pahaks,

Palun,

Ta ei tea,

Tõesti, ei,

Ta saab sellest üle, sellest teadmatust Iseendast,

Küll Ta saab,

Ja tuleb,

Sinna, kuhu peab välja jõudma.

Ma ei tea,

Kas Teised ainult tahavad teada

Kuhu Ta jõuab,

Kas Nad tahavad kaasa tulla,

Kas Nad tahavad Tema jaoks olemas olla,

Ma ei tea,

Ma ei taha Teda enam vaadata,

Sest seal pole midagi,

Silmad vaatavad alati kuskile mujale,

Mida nad näevad, ei tea,

Ehk vaatab Ta kuskile, kus Tal parem on

Kui siin,

Kus Ta on.

Kus Ta on?

Ei tea.

Ta ei taha jätkata

Nii

Et endaga halba korda saadab,

Aga

Kas Ta peaks Iseendaga mitte jätkama?

Mitte keegi ei tea,

Mitte kedagi ei huvita ka, et Nad ei tea või et Ta ei tea või et keegi võiks teada.

Ma olen üritanud küsida,

Ta on alati valmis teatama,

Et Ta ei tea.

Kuigi, Ma kahtlustan, et Ta teab rohkem.

Aga teistpidi on lihtsam,

Ma ju tean.

Sina tead.

Nemad teavad.

Kõik teavad.

Seetõttu keegi midagi ei teagi sellest, mis Teistega toimub.

Nad teavad, et lähevad hulluks, kui Teistest liiga palju teavad.

Nad teavad, et oma elu eest marssida on lihtsam.

KÕIK teavad.

Aga keegi ei tea, kas nad tahavad teada.

Ei tea?

mis on mu peas? mis on mu peas? mis on mu peas?

2012-01-03T21:37:00.004+02:00

öises-jäises-libedas-alkaloidses seisundis mööda Pärnut kodu poole tammudes sukeldusin eile ajaviiteks porilompi. tulemuseks on aina tõusev halb enesetunne või on halb enesetunne sellest, et tunnen end halvana? igatepidi kehv ja tahaks väikese piiksuva kerana voodi alla peitu pugeda.
see udu mu peas ei mõtlegi enam ära minna.
pole oma pead kuskile parandusse ka viia, ainult baari, aga seal toimub ju reaalsuses pea lõhkumine.
kunagi kirjutasin, et tahaks targem olla kõigest, mis hirmutab ja tegutsemisjulguse halvab, nüüd tahaks aga targem olla asjade tegemata jätmise koha pealt, nt see neetud alkohol.

kõigel näikse olevat vähemalt 2 kui mitte rohkem suunda,
tunnen end maru tobedalt, et kogu aeg poole tee pealt tagasi kõnnin, et mujale minna.

ei hooli?

2011-12-29T20:16:00.000+02:00

pole kindel, kas ma siis hoolin sellest elust. surmast igatahes mitte, st ei tahaks veel surra. kui tahaks, küll oleks juba surnud. aga miks on nii, et kui pimedas autoga sõita ning Sa istud tagaistmel keskel ja vaatad otse lendavaid valgeid triipe, siis soovid, et järgmises kurvis Teie otse sõidaksite? või oled tormiga merel, siis soovid, et kogu see kupatus põhja läheks ning mind enda elu eest võitlema sunniks?

lumi tuleb ja katab pori

2011-12-17T13:18:00.002+02:00

viimased paar nädalat on väga omamoodi olnud. nii tegevuse kui ka endast välja vaatamise mõttes. täpselt, ma arvan kogu aeg, et peab enda sisse vaatama, aga mida Sa seal ikka vahid, kui vaadata ei oska, pahupidi. eks vaatan siis väljapoole. ma ei oleks kunagi arvanud, et mind veel selline stress ja labiilsus tabada võiks nagu nende möödunud päevade jooksul.
miski minus kas sündis või siis suri.
ennast mürgitada ei ole mõtet, inimesed. kui ikka tunnete, et olete õnnetu, siis halage see jama endast välja, mitte ärge hoidke enda sees.
probleeme minema ei naerata, kui see õnnestub, siis see ei ole probleem.
ega halamine neid ka ei lahenda, aga vähemalt olete neid tunnistanud.
eitus on peitusemäng iseenda peas. seal ära eksimine võib väga halvasti lõppeda.

10 aastat tagasi olin kindlasti olemas. aga praegu?

2011-12-13T21:47:00.004+02:00

Kui ma oleksin 10 aastat tagasi võinud ette näha ennast sellisena nagu olen nüüd – kas oleksin teinud teistsuguseid valikuid? Kas ma tõesti JULGEN väita, et ei? Et KÕIK SEE, mis on olnud, pidi tõesti juhtuma, oli millekski hea? Üks asi on kõige võimalikkusesse uskumine, hoopis teine asi on klapid silmadel ringi käimine. Kõik, mis juhtub, ei ole üldsegi millekski hea; juhtub, sest asjad lihtsalt faking juhtuvad, tahame või ei. Ei tea, milline oleks maailm siis, kui kõik inimesed saaksidki reaalselt elada oma elu nii nagu nad kunagi seda ette kujutasid?

been down too long

2011-12-11T14:15:00.001+02:00

Teha oleks vaja miljon..niisiis, ma ei tee parem midagi. Enda pidev unustamine unistamisse, ma ei tea, kuhu ma nõnda välja jõuan. Iseendas pettumine on jõle, õõvastus, mis sisse poeb ronib ja närib läbi kontide. Ma tean, et praegu ma n-ö otsin seda miskit või kedagi, kelle najale toetuda, kust väheke energiat juurde saada, kui end kukkumas tunnen, aga it’s never enough, nothing is. Mida ma otsin?

2011-12-05T23:50:00.003+02:00

ja üleüldse tekib probleem sellest, et ma samal ajal üritan "oma saatust luua" ning siiski seda ka "kinni püüda üritada", go figuer. kuidas leida see õige ellusuhtumine, i'm clueless.

me ei ole enam ammu inimesed, me oleme sildid

2011-12-05T23:34:00.003+02:00

Kui ma elan oma elu nii nagu õigeks pean ning üritan olla õnnelik ning õnne jagada, siis mu nimi elab igavesti nende inimestega, kes minuga koos sellest meeletust eluseiklusest osa on võtnud. Ma ärkan iga hommik mingi ebamäärase tundega, et saatus on nurga taga ning ma jooksen, teen topelthüppe, et seda tabada, kuid sageli kukun ninali või teen kukerpalli ja maandun persetpidi sopas ja mudas. Või on see tunne loomulik, kuid enamik üritab selle endas maha suruda, sest võimalikkuse piire peetakse venivaiks ainult muinasjuttudes, filmides, raamatutes ning väheste õnnelike elulugudes?

Eneseväljendus ja kuvand on see, milles ma alati läbi kukun. Ma tõesti ei oska arvata, mida minust mõeldakse, aga ju asjaolu, et mul ikka sõbrad alles on, näitab, et päris arutuks mind ei peeta. Või…? Ega sageli ei saa ma aru, miks mõned inimesed minuga rääkima tulevad, endal näos see ilme, mida tahtmatult kantakse siis, kui midagi teada tahetakse. Ümbernurga susserdamised väsitavad, kui juba midagi küsida, siis tehku seda otse ning julgegu ka mu reaktsioonid vastu võtta.

Being weird is cool? Seda, et ma olen väheke imelik, kuulen tihti. Kui ma küsin AGA MIS MÕTTES, siis ei taha enam keegi seletada. Palun, TÕESTI, mis teeb mind kellestki teisest imelikumaks?? Ei viitsi seda jama enam kuulata, ma olen inimene nagu iga teine, ärge omistage mulle mingeid omadusi, mida MUL POLE.

Tundubki, et suur osa näeb vaeva sellega, et n-ö massi sulanduda, sest trendid on nende arvates lahedad ning teine osa järgib teist vastassuunalist trendi, mis näeb ette võimalikult suure eristumise üldlevinud kultuuritrendidest. Nii et ükstakama, trendide ohvrid oleme me kõik.

Kui inimene riietub vastavalt sellele, mis talle meeldib, kuulab seda muusikat, mis talle meeldib, käib väljas seal, kus on tema jaoks huvitav, inimestega, kes talle midagi pakuvad (vaimses ja emotsionaalses mõttes), veedab oma aega vastavalt oma huvidele ja soovidele ja plaanidele ning kurat, igaühel meist on kõige selle jaoks oma väljund, milleks teisi alati tampida?

Meie eelistused võivad jah öelda nii mõndagi meie isiku kohta, aga ei tohiks unustada meid kui inimesi ning see on peamine, mis loeb.

Ma tahan olla inimene ning ka teisi inimlikult kohelda, neid kaasinimesteks pidada, aga pidevalt surutakse peale mingit stigmat. Ma tunnen, et me ei ole enam ammu inimesed, me oleme sildid.

2011-12-01T23:17:00.001+02:00

muusikal on kummastav mõju. ma ei TAHAGI seda seletada. see, kus ma praegu olen, on väljaspool kõike, kus ma olla oskan. so be it. kui üksinda, siis üksinda. sellega on nii, et üksi olemine on välistatud. tegelikult on. !

lähen ja naeran (link laulule)

2011-11-26T21:47:00.003+02:00

elu on jätkuvalt..midagi. eneseiroonia hakkab aga mingist punktist kõigest muust kõvemini naerma ning siis ei suuda enam tõsiseks jääda, või veel vähem kuskil arvatavas masenduses pikutada.
mis siis, et ma ei oska vastata küsimusele "kes Sa oled?", mis siis, et ma ei ole päris paljudes asjades kindel või oma tegudes oma tunnetes oma väärtuses, või miks ma teen neid asju, mida ma teen või miks ei tee neid asju, mida tahaksin teha või miks tunnen nii nagu tunnen või miks ei suuda tunda või tunda teisiti, mis siis mis siis mis siis.
või miks asjadel on sellised tulemid nagu on.
mõttejõud mõttejõuks, ma vist ei saa enda mõtetega läbi?
eneseiroonia, muide, naerab muuseas ka kõik ülejäänud värviliseks.
see ebamäärane rahutus on alles, aga hetkel ei huvita. meenub veel üks laul ja film ning asjaolu, et liiga palju kooli muudab robotiks.
igatahes.

ma ei tea mida.

2011-11-23T20:19:00.001+02:00

Täna terve päev mingi ebamäärane rahutus kallal. Keskenduda ei suuda, tundub, et olen vales kohas, et peaks midagi tegema, aga mida ja kus? Ei oska seda rakendada ka kuidagi, lihtsalt sütel olemise tunne on, aga ma seisan nende sees, mitte ei kõnni üle. Igapäevane kerge rahutus on tavaline, see on kogu aeg, aga täna on liiga arusaamatu mu jaoks, ei saa arugi kas tunnen end hästi või halvasti, kogu olek on nii ebamäärane lihtsalt. help. me. anybody ausõna.

üks hetk tänasest päevast. kõik nad on erakordsed.

2011-11-22T19:36:00.002+02:00

„How do you pick up the treads of an old life? How do you go on? When in your heart you begin to understand - there is no going back. There are some things that time cannot mend, some hurts that go too deep, that have taken hold.“ - LOTR

Kui tihti on normaalne peegli ees iseendaga tõtt vaadata? Vaadata iseendale silma ning üritada aru saada, mis seal on.

Inimene olla…üks lõputu kuumaastik. Aga vaade on niivõrd ilus, avakosmos. Hea, halb, ühe asja kaks osa. Meie.

Ma tean, et olen armastatud. Mina ise ei oska armastada. Kardan? Jah.

Kord ennast avades ja pettudes muutub järgmine avamine seda raskemaks.

Ma ei ütle, et seda tegema ei peaks. Õnn eeldab riski, alati.

Ma ei ütle ka, et ma seda teha ei tahaks. Mina…ei julge enam riski võtta.

Ma ei kujuta ette, KUHU ma langeksin, kui praegusel hetkel ennast avades mind n-ö tasakaalust välja lükataks.

Sobiv otsus – olen suletud, raiskan oma võimalusi.

Tahaks olla targem kõigest sellest, mis tekitab hirmu ning teeb haiget, kuid ei tule välja.

Vahepeal tundub, et katsun ennast seestpoolt lukust lahti teha, aga ei õnnestu, olen võtmega peitust mänginud. Teate küll, mulle meeldib aeg-ajalt võtmeid ära peita, et inimesed välja ei saaks. Iroonia ongi selles, et suures mänguhoos lukustasin mõne inimese koos endaga endasse kinni ning ma ei leia võtit ega saa välja ega saa neist lahti ka, sest nad on samamoodi seal luku taga, minu sees.

Üldjuhul pean ennast julgeks. Vahepeal liigagi. Hulljulge, nad ütlevad. Lihtsalt hull? Ajan taga mingeid väärtusi, mida peetakse vaat et hälveteks. Pean tunnistama, et konstantselt ma ei tea, kas mul üldse on mingid väärtused, millele tuginen, kas ma üldse teen midagi või kujutan ette, et teen.

Liiga palju on aega omaette. Pildid seintel meenutavad peaaegu et „eelmist elu“. Milline on praegune? Milline olen ma nüüd ja milline olin ma siis, kui pildi pealt vaatab vastu pikkade juustega naeratav blond tütarlaps? Nii palju on muutunud. Nuta või naera.

Nii palju on muutunud? Kas on? Muutunud olen ainult mina, koos sellega muutub maailm, aga ainult minu jaoks. Teie muutute ka, ja Teie maailm koos sellega. Talking about growing apart. Aja jooksul olla võimalik ka „kokku kasvada“. Üldiselt ma ei taha endale juuri alla ja küljeluud, vaid pigem tuult näol ja vihmagi krae vahel ning VABADUST.

Jõuan jälle sinna välja, nagu ikka, mina ja mu vabadus. Ei tea ma siiamaani, mida see minu jaoks tähendab. Kas ma seda sõnadessegi oskan panna. Kas üldse tahan?

Mõte läheb, aknast välja, üles, kaugele ära..otsima. Ma oletan.

2011-11-15T07:09:00.001+02:00

reality is getting late, ütles miski mulle unes. ????

to hell with everything

2011-11-13T17:05:00.000+02:00

"Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
küsis Alice.
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu – " vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.
" – kui ma ikka kuskile jõuan," lisas Alice seletuseks.
"Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt
kaua."

2011-11-11T04:59:00.003+02:00

seal on koos palju värve, mis lihtsalt tantsivad ning ei taha taltuda, neid ei huvita, et vahepeal oleks VAJA kaugemale vaadata sellest, kus nad on praegu.
räägi minuga, räägi!
aga mida Sa siis ootasid? et ma olen see inimene, keda Sa ette kujutasid, et olen?
mina olen mina, ma ei vastuta selle eest kelleks Sa mind pidanud oled, ilma, et seda kontrolliksid enne kui hilja.
meil kõigil on minevik.

värvid hüplevad ja naeravad, neil on lõbus, neid ei huvita kas toimuv liikumine on hea või halb, nad rõõmustavad lihtsalt liikumise üle. ja ega ma ei suuda seda ju endas talitseda, seda, et ma mõtlen nii, et kõik on OK. vabandust, aga ma lihtsalt ei oska. armastada ka ei oska enam. varajane talveuni. ainult need värvikarnevalid mu ees ja sees ja mida veel.

kummal pool klaasi Sa olla tahad?

2011-11-11T04:48:00.002+02:00

* Sa istud klaasi sellel poolel, kus on mugav, kus ei ole külma tuult, vihma ega õhus aimatavat esimest lund; seal, kus kliima on reguleeritav ühe nupu kaudu ning kus õhk on tehislikult soojaks aetud; seal, kus saab kaua ühe koha peal istuda, ilma, et midagi sellest muutuks.

* Klaasi teisel pool on jahe ning ettearvamatu, kliimat ei saa reguleerida, heal juhul võib seda ette ennustada; liiga kaua ühe koha peal istumist võib lõppeda halvasti; seal on kohati nõelterav atmosfäär, mis aga on nii kuradi ilus ja selge, et kõik eelnev ununeb ning Sa ei saa enam aru neist, kes istuvad teisel pool klaasi.

* Kummal pool klaasi tahad olla SINA?

* Kummal pool me olla suudame?

* Kuidas ühele või teisele järeldusele jõuame?

* Ja põhiline - kuidas ja kas me jääme..?

plastmass-sss-ssss

2011-11-03T17:31:00.000+02:00

Ma tunnen nad ära, ma tunnen nad iseendas ära, ma leian nad üles sealt, kuhu ma endas olevad nemad lükanud olen. Ja mind ei ole enam, mind ei ole enam siiski seal, seal on keegi minu näojoontega, aga silmad, kuhu said pandud need silmad, mu vaateväli on poolvidukil, mu tahe on plastmassist, tuul ei vii mind lendu, sinna viib hoopis öine luupainaja, ja ma ei tea, kus ma olen, kus ma olen? Kus ma olen? K u s m a o l e n ?

2011-11-02T00:31:00.002+02:00

hingedepäev toob melanhoolia. süütasin küünla ning ei taha siiski mõelda. on mälestusi, mis jäävadki valutama.

2011-10-27T20:10:00.002+03:00

need on nagu mingid pusletükid, mida ma kogu aeg kokku tahan panna, aga kõikidel tükkidel on kuskil juba varasemad pusled ja ma lähen omadega üle mõistuse sassi ning ei saa enam aru, kus ma ise oma pusles asun ja kelle puslesse ma kuulun või kõige aluseks olev, et kes need minu pusletükid üldse sassi ajas ning kes seal ümberpööramist ootavad??
ja siis ma tahan ikkagi minna mujale, sinna, kus tunnen, et ainult mina kontrollin ennast, lahti lasta sellest, iseendast, ehk peaks, ma ei tea, ma tahan hingata vabaduse poole, kunagi kirjutasin, nüüd jälle, tunned kuidas äng tuleb, aga probleem on selles, et ma hindan kõike kas üle või alla nii et tegelt pole mul suuremat arusaamist sellest, mis üldse toimub - minust väljaspool ja ennekõike minus endas.
pusletükid moodustavad uusi oletuskogumeid ning oh joy.

neljapäevane maailmkuradiletuju

2011-10-27T20:04:00.003+03:00

tunnen end jälle valesti olevat..ei suuda halba enesetunnet ületada.

Ta vaatab minust läbi ja teab, kes ma olen. tühjus. tühjus. tühjus.

justkui kõik see oli vajalik, et kohale jõuda.
või et kohtuda?
ma ei....

"Olen enda valik." - Sartre

2011-10-18T19:36:00.002+03:00

Mul on pidevalt tunne, et olen hiljaks jäänud – hiljaks jäänud inimestega suhtlemises, raamatute lugemises, enda arendamises, oma loomingu tõsiselt võtmises, „inimeseks“ olemises. See viimane on irrelevantne igaühele teisele, kes pole mina nagu teiste „inimeseks olemine“ on minu jaoks samamoodi irrelevantne. Kuna ma tunnen seda pidevat ajanappust, st ma tunnen, et olen liiga palju aega raisanud, siis rabelen ja üritan võimalikult palju teha, teada saada, jne. Selles rabelemises aga lähen veel rohkem sassi ning jään sedavõrd reaalselt aeglasemaks. Sest see tunne, et olen vaat et peaaegu kõigega oma elus hiljaks jäänud, on normaalne. Ma ei usu, et ühel või teisel eluhetkel inimene seda ei kogeks. Aga see tunne on ning see ajab mind jooksma. Niisama rahulik jooksmine ilma finišita on hea nähtus, aga peata ringitormamine mitte. Ning seeläbi kaotame palju energiat ning see tunne, et oleme hiljaks jäänud, hakkab süvenema, sedapuhku võib sel juba mingi tõeline aluski olla. Seda siiski mitte hiljaks jäämise mõttes, aga aegluse, takerdumise, segaduse mõttes.

Selle tundega kaasneb ka ülepea igasugustesse „ettevõtmistesse“ hüppamine ja nii mõnigi kord saab selgeks (lakooniliselt või vahel ka päris julmalt), et oleme olukorras, kuhu oleme sattunud jällegi liiga vara. Paradoksaalne, ja jaa. Sellised olukorrad ehmatavad oma külmusega, sest nad näitavad JÄLLEGI meile meie teadmatust. Ning jooks ei lõppe, sest tunneme oma hinges seda pidevalt kasvavat pimedust, oma vaimupimedust, mida tahame valgustada.

Kuid me oleme nagu fotolindid vms, - kui valel ajal valgust saame, siis kustub kõik. Ei ole mõtet selle „valgustamisega“ üle pingutada. Ei ole mõtet tormata oma arvatavas pimeduses oma arvatava valguse poole, sest päris sageli, tundub, jookseme sellises meeleseisundis hoopis valele poole. Negatiivsed tundmused on osa sellest, kes me oleme, ning nende eest või nende tõttu jooksma hakata on viga. Ei, ma ei tea, mis see „õige“ asi oleks. Aga me ei saa ju põgeneda inimeseks olemisest – on hea ja on halb ja on mõttetu arvata, et ühte või teist meis ei ole.

Mõnikord on lihtsam mingite „kriisidega“ toime tulla, kui meil on teatud tugi. Halvem, kui meie tugi muutub meie kriisiks. Me vajame enda kõrvale inimest, isegi, kui me seda ei taha. Mina ei taha, aga ma tahan. Inimeste igavene tragöödia. Teine tragöödia seisneb selles, et nad ei huvitu õiglusest enne, kui neid ennast tabab ebaõiglus.

Üks parimaid lauseid, mis kunagi öeldud, on tegelikult, et sõnad ei loe pooltki nii palju kui teod. Või midagi sellist. Põhimõte on selles, et pidev jutuvada oma tolerantsusest, erinevuste ja eriarvamuste mõistmise püüust, teiste üle mitte naermisest, jne, - see kõik on möga, sest KÕIK inimesed teevad seda. Me peame PÜÜDLEMA nende väärtuste poole ja tegelikult, päris paljud seda teevadki, aga täiesti nende järgi elada EI ole võimalik. Vastupidine, minu jaoks, on valetamine. Siinkohal arvame välja need inimesed, kes on sündinud või omandanud mingi erivajaduse, mis takistab neil maailma ja selles toimuvat hoomavast nii nagu „laiem üldsus“ seda teeb. Jah, võime öelda ju ka, et inimesed hoomavadki maailma erinevalt ja mis ühele hea tundub võib teisele halb olla, jne. Muudame asja siis hästi üheülbaliseks ja ütleme, et nn tavainimene saab kõigest siiski terviklikumalt aru kui nt autist. Ja kui see nn tavainimene käitub ikka kui totaalne bitch, siis seda ta ongi.

Ja ei, sellel asjal ei olnud mingit „proving a point“ mõtet või kandvat mõtet, lihtsalt random jada tänasest õhtupoolikust with annuk aili vs üleväsimus.

sõprus ja armastus

2011-10-10T04:41:00.004+03:00

Kui tunded mängu tulevad, siis sõprus kaob?

Mingi lause nii vist väitis.

Aga mis see sõprus siis on? Ei ole tunne? Aga mis ta siis on?

Mingi kompleks tundeid?

Kui ta on kompleks tundeid, siis millise lisandumisel see kõik koost laguneb?

Armastada on palju lihtsam kui sõber olla, aga sõber olla ja armastada on lihtsalt piin.

Ma leian, et kui asi puutub armastusse kahe inimese vahel, siis kogu kupatuse juures siiski on see lihtsam kui sõprus kahe inimese vahel. Tundub, nagu peaks alati valima. Ma ei taha valida. Tahan oma sõpru armastada, aga lõppkokkuvõttes on igaüks enda õnne eest väljas ning aeg-ajalt võib see ikka väga haiget teha.

ning sageli me ei teagi, et oleme haiget teinud.
sellest kummastavam on olukord, kus inimesed n-ö küsivad luba (teiste inimeste suhtes),
ning sellega ju pmst küsivad nad kas tohivad meile haiget teha.
ja mida me tegema peaksime?
karjuma hakkama? nutma ja sõimama?
n-ö keelates teeme ka meie haiget,
absoluutselt võimatu. on kõik see.

could sleep for a thousand years!

2011-10-10T04:28:00.002+03:00

rats arse. how low can you get?

vabatahtlikud lämbujad, palun, ma ei mõista Teid

2011-09-29T21:57:00.003+03:00

inimeste apaatsus on lihtsalt hämmastav
see on lõputu ja tugev
ning see võitleb oma õiguse eest olemas olla
pf
kuhu poole ma karjuma peaksin, kas üldse on mõtet?

ja siis veel - meile õpetatakse, et peaksime olema loovad, üritama arendada enda ümbruskonda ning pakkuda inimestele midagi, mis neid n-ö natuke raputaks.
või vähemalt olen ma alati arvanud, et seda meile õpetada üritatakse.
teoorias ehk tõesti, ja ainult mõne isiku näol.
ilmselgelt kui võtadki asjad kätte ja teed midagi, - raputad? - siis vaadatakse heal juhul altkulmu ning halvemal korral kistakse tee peale keelumärk.
tra
tänane päev on lonkav ja sel on lahjade värvidega silt, mis oma luitumuses ütleb - MIDA SA TEED, MIDA SA ÜLDSE SIIN TEED???

tean siis või?

usaldus

2011-09-19T20:47:00.002+03:00

kaotatud asju on võimalik üles leida. kuidas on kaotatud tunnetega?
ehk on neidki võimalik taasavastada, kuskilt, ripakilt...aga - mis neist selle kaotsis olnud ajaga on saanud? kuidas TUNDUB see TUNNE nüüd?
ja ei, ma ei räägi siinkohal üleüldse mitte armastusest ja suhtehuinjaast mehe-naise vahel.
suhteid on ka teisi.

wake me up?

2011-09-18T23:30:00.001+03:00

refresh my mind
või muidu..

milleks ma nende ebamääraste "imede" tulekut ootan?
need tuleb ise teoks teha, kammon aili ärka juba üles, ma ei taha enam magada

iga lõpp on millegi algus (?)

2011-09-16T07:28:00.000+03:00

Kas ma olen üldse kunagi teadnud, kes ma olen?

23. aastat ja eimidagi.

Ma ei ole vaba olnud, sest puudu on vabanemine. Klammerdun kõige väliselt kaunistava külge, kartes muidu, et sisemine õõv hakkab välja paistma. Ma ei saa öelda, et vihkan ennast, ei seda mitte, aga kas ma meeldin endale? Kindlasti mitte.

Mu moraal ja inimlikkus, teiste eest seismine jms, on kõik selleks, et ma enda eest seisma ei peaks. Nagu eilne loeng mulle mõista andis – teiste elusid on alati lihtsam analüüsida ja neisse süveneda, sest nendega ei kaasne nii sügavaid isiklikke emotsioone, mälestusi. Kui just elud seotud pole.

Kellega on meie elud seotud? On see järjekordne illusioon, mille endale loonud olen? Sünnime ja suremegi kõik üksinda? Ehk on kuskil see teine maailm, dimensioonidevahelisus, ja kui me seal liiga üksinda jääme, siis sureme ning sünnime siia maailma, sellesse, mida hoomame omas ajas ja arusaamades, ning siin sureme samamoodi, kui üksindus on saanud meie hingest selle osa, mis on vajalik elamiseks, ning siis me suremegi, aga tegelikult on see sünd teisse maailma. Iga lõpp on millegi algus.

Ma ei karda. Ei?

Kõik kardavad tundmatut, pole mõtet valetada.

endaks olemine

2011-09-05T22:10:00.003+03:00

Kunagi ma kirjutasin, et maru raske on n-ö tagasi jalule saada, kui kukkumine on konstantne, st see ei lõpe, põhi ei jõua kätte, vigastusi ei tule, ainult üks lõputu tühjus, milles kukud.
Ja kui jõuaks põhja, kust leiaksin end? Alice Imedemaalt või Dante jumalik komöödia?
Selles tühjuses siiski liigutab miski, aga ma ei saa aru, kas see tahab mind kinni püüda selleks,
et mind aidata või et kõigele lõpp teha?
Lõpp tuleb minust enesest. Mina ise olengi põhjus, miks asjad on sellised.
Mina olen see, kes ei usalda ja kelle peas on sada vandenõuteooriat, sest ma arvan, et kunagi ma kukkusin kõvasti ja leiutasin endale fiktsiooni lõputust langemisest, tühjusest mu sees, et ma ei peaks SELLEGA tegelema. sest aeg-ajalt ma ei taha seda teha - olla mina. tõesti.
kes meist tahaks alati me ise olla?

Kas meil on õigus öelda, et meie elu on raskem?

2011-09-02T18:59:00.003+03:00

Probleemid, raskused ja nendega hakkama saamine on individuaalsed.
Ka neile reageerimine.
Mis on aga alati vähemalt mind imestama pannud - inimesed, kes peavad enda omi teiste omadest suuremateks.
Saan aru küll, et enda elus toimuv on kordi tähtsam, AGA kuidas ei suudeta mõelda siis, et ka teistel osapooltel on sama tunne ja sellega võiks arvestada?
Hetkedel, kui inimeste probleemid n-ö kokku põrkavad, siis tavaliselt on alati 1 osapool see, kes ei märkagi, et ka teisel on raske ning otsib vaid endale lohutust, jättes teise kas väga õnnetult lohutamatuks või siis hoopis vihaseks.
Seda tavaliselt hingelist laadi asjade puhul, tunded, armastus, kuulumine - või nende puudumine, JNE.

Kus ja milline on see mõõdupuu, millele tuginedes võib öelda, et üks inimene peaks üldse vait olema, sest teisel tema kõrval on hoopis raskem?
Absurdne ju.

Seda võib öelda vaid materiaalse olukorra kohta.
Ma võin JAH olla nii õnnelik, et mul on toetav pere, sõbrad ja mingigi söök laual, aga kas see tähendab, et taolistel on kergem? Kergem puht füüsilises mõttes, aga mis on see, mis meie elus tegelikult loeb?
Me ei saa üksteisest ja meie raskuseastmete võrdlemisest aru, sest me hindame nii erinevaid "asju".
Kas need, kes sünnivad näiteks rikkasse perekonda, peaksid kõik oma hingemured vaesemate ees tagasi hoidma, sest see võiks teisi solvata?

Olukord, milles me oleme, ei tohiks kaotada meis inimlikkust - kõigil on probleemid ja kuna keegi teine meie elu ei ela, siis on nad meile kohutavad, ükskõik kas elan ma tänaval või mitte.

Ja nii see on, aga sageli ei osata end teiste olukorda panna, sest pool oma elu ollakse kokku puutunud inimestega, kes meile ülevalt alla on vaadanud, ning teatud määral hakatakse ise samamoodi tegema.
Endale võetakse õigus öelda, et nemad on kannatajad ja teistel on pseudoprobleemid.

See, et on olemas materiaalne kindlustatus, ei pruugi õnnelikuks teha.
Aga mis on nende nägude taga?
Mis neid huvitab?

Sageli me ei mõtlegi selle peale enne, kuni mõni neist enam elavate kirjas pole.

Kellegi elu võib meile enda omast kordi parem tunduda, aga kes ütleb, et see inimene sama arvab?

Ma väga tahaksin aru saada, aga ei saa...

...

2011-08-29T02:21:00.002+03:00

Millal on piisavalt?

Selles mõttes, et kui lahke peaks inimeste vastu olema? Kas tõesti on nii, et lahkusest haaratakse lõrisevate lõugadega kinni, et sellest võimalikult kaua ja võimalikult palju saada? Loogiline on, et ennast ärakasutatult tundes me astume enda eest välja, aga miks on seda sageli nii raske teha? Me kardame? Ei soovi konflikte, sest need olukorrad on ettearvamatud ning me ei julge, st ei soovi rumalad või nõrgad välja paista? Ja seetõttu laseme asjadel toimuda, salgame vabatahtlikult maha oma õiguse(d), et end mitte teistpidi kompromiteerida? Kas nii tehes ei ole me veel enam nõrgad ja rumalad? Kes soovib seista teiste eest, olla nende asemel tugev?

On ka inimesi, kes ei pane ennast olukorda, kus neile võib osaks saada soovimatu tähelepanu või ebasoodus tulemus, sest nad teavad, et nagunii on keegi, kes sõna võtab ja tegutseb.
Kas see ei ole mitte julm?

Ning need, kes n-ö lähevad kaasa juttudega, olukorraga, kuidasiganes neile sobivam on. Ma ei mõtle selle koha peal, et erinevate inimestega läbi saamine on halb, vaid seda, et on inimesi, kes muudavad oma arvamusi vastavalt seltskonnale või inimesele, kellega parasjagu viibivad. See ei ole "igaühes millegi hea nägemine", see on selgrootus. Või kui soovite, siis - üldse oma tõelise arvamuse puudumine. Kaabakad, ühesõnaga.

Miks me üldse eeldame, et meile vastatakse samaga?
Sa võid kaasa tunda, üritada nende eest seista, aga miks peakski see neid huvitama?
Elu on igavene mäng ja mängurlus. Kuidas me teame, et nähtud nõrkus on tõeline, mis vajab abi, ja mitte teeseldud, soov säilitada oma positsioon kõikide inimeste "heas nimekirjas"?
Või mida me üldse ootame? Mida loodame? Lõpuks taandub kõik siiski sellele, et me tunneme, et meile ei vastata samaga ning see teeb haiget. Tunnetame moraalset võlga, aga ei oska seda sisse nõuda.
Uskumatu KUI kiiresti harjutakse sellega, kui keegi teine on otsustanud olla abis. Jaburam on veel see, et omamoodi peetakse seda isegi enda õiguseks. Ma lähen endaga tülli ja mõtlen, et kas nõrkust peab siis aitama või ongi see hoopis me viga, et kogu aeg kõiki liiga palju aidata tahame? Vastukaaluks on liin, kuhu kuuluvad hoolimine, aga tegutsemisapaatia ning mitte üldse hoolimine ja ignorantsus.
OK, ma ütlen, et nõrkust PEAKS aitama, aga küsin hoopis, et KUIDAS? - asju EI TOHI olematuks teha, see pole siiski Sinu elu ja Sinu koorem ja Sinu vajalik õppetund või valu või õnn või mõistatus või vastus või misiganes.

Mis üldse on nõrkus, mis on tugevus? subjektiivsed. objektiivselt?

Tugevusega on see probleem, et - kord tugev, igavesti tugev? Vahepeal näikse, et taolistelt inimestelt oodataksegi ise hakkamasaamist ja vajadusel olemasolemist.
Aga ma ei ole veel kohanud kivi, mida tuuled ja vesi ei oleks kulutanud.

Käitumismallid on siiski absurdsed.
Eks igaüks ise teab, kuidas oma elu elab. Kui karma ON, siis ta ON.

ikka üks ja seesama ohjeldamatu viirastuste võim, sulatan neid kokku, kas sulavad? las sulavad?

2011-08-19T22:50:00.002+03:00

Lona ütles, 21.oktoober, 2010 -

oleks vaimsete asjadega ka nii et annad avalduse sisse

Lona ütles, 18.november, 2010 -

"ega vabalangemise ajal redelit ehita"

Lenna ütles, 9.juuni, 2011 - "tead mu väikevend sai täna 20. mitte miski ei ole enam väike siin maailmas."

tunne ongi selline - kunagi oli olemas "oleme väikesed", aga see möödub ning selle möödumist märkame siis, kui see juba juhtunud on.
oleme olukorras, kus eilsesse jääb lapsepõlv ja homsesse vanadus. ja tänases päevas ei ole me kindlad. on tänases liiga palju mõtlemist eilsele ja homsele? ja liiga vähe reaalset tegevust emma-kumma lahendamiseks? või üritame me liiga palju ja seetõttu arvame, et meil pole midagi, või et me ei tee midagi/ei tee piisavalt, oleme poolikud, kadunud?
milline on tänapäeva inimene?

tulevik on võõraste päralt

2011-08-19T18:01:00.002+03:00

mul ei jagu kõigi jaoks naeratusi. üleüldse ei jagu mul kõigi jaoks emotsioone. - olen ma nad ära raisanud või...? või mängivad nad mingit oma mängu, kus ma olen kas ettur või jokker.
siia ka ei taha enam midagi kirjutada, eriti.
kogu aeg ennast alasti kiskuda, teadmata, kas inimesed üldse arugi saavad, et alasti olen.
ei teagi, kas see on siis hea või halb.
või mille jaoks on vaja üldse avalikku blogi pidada, kirjutan ju niisama kogu aeg,
milleks siis?

2011-07-22T09:19:00.002+03:00

mu soovid võivad olla küll nimetud, aga ainult mina võin neile nimed anda.

2011-07-17T23:11:00.003+03:00

inimesed ei ebaõnnestu teiste mõistmises, tegelikult mitte. ebaõnnestuvad nad s o o v i s mõista.

unable to deliver

2011-07-05T19:05:00.002+03:00

don't you feel like a different person when writing in another language?
don't you feel like a different person when writing in your own language?
who cares anyway? who likes to read?
it is easier to stick to your kind but that is not what the life is about,
in my opinion, and not literally.
it's not really about the language, but the funny feeling you get, like you were in a movie,
like all is well and you just have to keep on writing in another language because yours seems to be unable to deliver.

the truth is, PERSON is unable to deliver not the language.

Paabeli jumalad ei avita

2011-06-28T13:13:00.001+03:00

Kuidas see elu nüüd siis TOIMIMA peaks, kuidas MINA selle elu TOIMIMA pean panema? Kui olen siin, tahan mujale ja kui olen seal mujal oma igatsuse käes kohal, siis mõtlen, et mida põrgut ma siit veel otsima tulin? Ha. Täpselt – põrgut.

Ainuke võimalus mitte ABSURDSELT „ära keerata“ oleks nende vahel tasakaal luua, piisavas koguses mõlemat nõmedust. Ahjaaõigusküll, ei saa kasutada sõna „mõlemat“, neid on rohkem kui kaks…stiilne! Idiootsus! Muutuda seestpoolt hallitavaks, sest on LIIGA PALJU kohti, kus tahaks KORRAGA OLLA. Ja sama probleem on inimestega, KOGU AEG on samal ajal nii palju EHEDUST mõnes tõpras, et armastad neid KÕIKI ja lõpuks seepärast ÜKSINDA jäädki.

Kuradi teisipäev, naabrid peksavad radikaid.

"CONSCIOUS and unable to think"

2011-06-26T23:44:00.002+03:00

kuidas tekivad väärtushinnangud?
kuidas annavad inimesed teistele hinnangu? kuidas endale?
kas kõik see, mida me teeme, räägime, loome peaks ütlema, kes me oleme? kas see peaks andma aimu meile väärtuslikust või isegi me endi väärtusest?
kas peaks? sest enamik ju arvab, et jah nii ongi.
aga kas on??
mõelge.

"war going on for your mind"

2011-06-24T23:51:00.002+03:00

kes kelle vastu? mis eesmärkidel? mis vahenditega?

it always backfires.

väsimus. tahaks kirjutada, aga kuidas üldse? selle teraapilisus muutub juba kaheldavaks - elada kirjasõnale ja selle kaudu ja seda tehes unustada reaalne maailm - ja siis mõtled omaette, et midagi on valesti. reaalsus on valesti? reaalsusetaju on valesti? mina olen valesti? arusaam endast on vale?

2011-06-19T13:35:00.001+03:00

i feel like a leftover...of everything I could have been

shut the fuck up ?

2011-06-18T12:12:00.003+03:00

Kui tegemise lõbu muutub kohustuseks, kui endaks olemist peab kaitsma ja õigustama - wtf?
Kas peaksime kõik marssima pikas ühtlases rivis, kordama samu sõnu, unistama samadest asjadest, ja ühtlaselt mitte midagi tegema?
See, et teie olete rahul oma vaiksete eludega, loote perekonna, ja siis arvustate mind minu tegemistes?? Minu jaoks tundub teie elu väljakannatamatu samamoodi kui teile tundub minu elu üle mõistuse eimiski, tühine forever rebel või midagi.
Ei. See on lihtsalt minu pool maailmast, teil on oma. Elage siis seal ja kõik VÕIKS olla hästi.

"Once I wondered why people won't stop bothering people and I've been wondering ever since."

Üleüldse ma ei saa aru - kust võetakse endale see õigus kritiseerida neid asju, millest endal puudub arusaam? Mis on kauged ja võõrad ja seetõttu on vaja need eemale lükata, need oleksid justkui hälbed vms. Ja veel enam, kust kuradi kohast tuleb see üleolev arrogants, mis väljendub selles, et ennast peetakse paremaks?
Eks ole see meie kõigi sees, ka mu enda sees.
Väärtushinnangute erinevus ei jaota meid skaalal halb-hea eraldi, oleme kõik sama väärtusega.
Kas ei aja mitte tigedaks? Enamik teab seda tunnet, seda pimedat hukkamõistu.
Paratamatu on, et inimesed alati võrdlevad. Võrdlevad ennast teistega ja võrdlevad teisi omavahel. Kuidas saab võrrelda väärtusi, miks me seda teeme, ah? Vajame nii väga kinnitust iseenda armastusväärsusele, headusele, oskustele, et selle jaoks teeme kellegi teise endast "halvemaks", "naeruväärsemaks", jne ??
Kui hävitamegi oma planeedi, siis ma ei nutaks, ju oleme seda väärt - kuhu on kadunud armastus ligimeste vastu? Sõnad on õõnsad, seljad nuge täis, vabandage mu negatiivsust, lihtsalt - erinevusi peaks kasutama õppimiseks, enda täiendamiseks, mitte sellesama negatiivsuse levitamiseks, mis hetkel mind kätte on saanud.

põuapalavus, mida teha oma vabadusega?

2011-06-09T20:29:00.006+03:00

Mu intra- ja interpersonaalsed võimed on lihtsalt mingi intro peal ja kaugemale, sisuosani, ma ei küündi, muudkui aga alustan.Selline tunne on.
See ei tähenda, et ma midagi lõpule ei vii või et ma millessegi ei süvene, (ma vähemalt arvan nii???), vaid mul puudub oskus tajuda iseennast tegevuse sees. Kas ikka? Kas teadvelolek ei peaks seda välistama? Kui ma võin ühte ja teist endasse puutuvat analüüsida, kas ei peaks ma siis suutma ka lahendusi leida ja neid teostada?
haah - mitte!
ei pea leppima taoliste faktidega, aga eitamine on veel mõttetum!
ma pigem olen teadlik ka halvast kui teadlikult eitan. viimane ei vii millegi lahenemiseni, vaid pideva kuhjumiseni, mis ühel päeval kolinal kaela sajab.
ei taha ma üllatuslikult tühja koha peal kaela murda, ei ei (aga omal imelikul moel on see ju nii intrigeeriv!)
inimesed panustavad nii palju enda hävitamisse, aga mida siin üldse imestada? iga päev ONGI samm lähemale iseenda surmale nagu ühes laulus on, seda võib tõesti absoluutseks tõeks nimetada!
niisiis, loeb päevade sisu, ja need päevad kulutavad meid, nii et kõik, mis me teeme ongi enda kulutamine ja seda kõike on VAJA teha, et meie päevadel oleks sisu. ja "kulumine" on lai mõiste, seda ei pea käsitlema kui lõputut pidu ja sõna otseses mõttes enda hävitamist. ei ole mõtet oma pead kasti piiridega painata, let yourself go and grow! ma ütleks.
kulumisel niisiis lõputu sisu, ma pigem kulun igas oma tegevuses ja olen ja kogen ja kasvan, kui avastan 30 aasta pärast, et ma olen vähe kahjustatud, aga sellegipoolest õnnetu inimene. elagu kõik katkised ja kulujad-kulunud, te pole midagi valesti teinud. suurim tragöödia inimese jaoks peaks olema mitte millegi tegemine, leppimine ja rahulolu (kõlab jah nõmedalt, peab ju rahul olema sellega, mis meil on??), aga seda selles mõttes, et isegi olles rahul sellega, mis meil .on tuleb edasi areneda, ALATI on, kuhu areneda, see on fakt. taandareng on ka variant.

väljas on nii palav, tahaks nahast ka välja ronida, niii palav. mis ajast Eestis nii palav on???
suvi tuleb ja sosistab öösel ning ma tahan minna, mitme piiri taha, uusi elamusi, inimesi, kohti, aah, tahan!

2011-06-08T19:50:00.003+03:00

"mitte midagi" hakkab uut tähendust omandama.
ja see pole ilmtingimata halb.