s(tr)ess

seekordne sess on lihtsalt mõrv, inimlikkuse mõrv iseendas. nagu Tammsaare salgas Indreku suu läbi maha jumala, salgan mina maha mõtte, et kõike seda, mida meile ülikoolis õpetada üritatakse, on meile ka vaja - sest ei ole. kõik härrad Maurused võivad seda lugedes nüüd kukerpalle tegema hakata.

ei ole vaja mulle meelde tuletada, et teine pool mind pitsitavast ängistusest on mu oma kaasa toodud, toidetud ja soojas hoitud ehk siis iseenda laiskusest tekkinud ajanappus, mis võtab viimsegi une. ning ma ei maga nagunii peaagu üldse! nii et.

aga see ängistus ei seisne mitte niivõrd selles, et ma ei maga ja keskenduda ei suuda, vaid põhjustes, miks ma üht või teist ei suuda.

jätkuvalt painab soov jälle ära minna, sest nii palju kohti on veel käimata, nägemata, jne kõik see mula, mida kordi siia kirjutanud olen.
oh, avatud teed ja vabadus! maailm ja selle kutse versus olla siin ning katsuda endas selgusele jõuda. ega see selgus tule ilmtingimata ka seal, väljas, mööda teeääri uusi saladusi ja seiklusi jahtides. see peab iseendast tulema. minek võib sellele kaasa aidata, kuid liigne segadus ja põgenemine võib hoopis vastupidise tulemuse anda - lähed veel rohkem sassi.

ehk kui ma enam üldse seisma ei jääks, äkki siis oleksin rahul? teen forrestit ning leian mõtte pidevas liikumises. kui ikka kartus on, et juuri alla ei taha, siis peaks liikuma.

kuskil on mingi mõte minu nimega ja ma tean seda, Universum teab seda, aga ma ei oska hästi selleni jõuda, ma saan liiga sageli Universumi peale kurjaks.
näiteks praegu kui ma tean, et pean endale kahe päeva jooksul selgeks tegema ühe loogilist mõtlemist nõudva aine, mis mulle absoluutselt huvi ei paku.
ning minu reaktsioon sellele on edasilükkamine, ma lihtsalt EI TAHA.
ving ja hala, ja jaa.