tahtsin kirjutada, et "piirid, milleni end lükata võime jne", aga ühtäkki tundub see mõte olematu, aurustuv, vastukäiv. kui ennast pidevalt kuskile poole lükkan, siis näib, et piire polegi ju.
halval juhul vajun mingiks ajaks kreeni, heal juhul jõuan ringiga endasse tagasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Seoses..
Kirjutasin just paar päeva tagasi päevikusse lause "ükskõik, kui kaugel ära ma omadega ka vahepeal ei käiks, lõpuks jõuan ikkagi iseenda juurde tagasi" ja see tõi kuidagi nii sooja tunde sisse. See mõte just.
Ehk ei olegi alati halb. Jõuda lõpiks ikkagi iseendani tagasi.
jõuabki tagasi, aga enda ümber vaadates, siis mõned lähevad nii kaugele, et ei kannata tagasiteed välja ning loobuvad..
Post a Comment