me ei ole enam ammu inimesed, me oleme sildid

Kui ma elan oma elu nii nagu õigeks pean ning üritan olla õnnelik ning õnne jagada, siis mu nimi elab igavesti nende inimestega, kes minuga koos sellest meeletust eluseiklusest osa on võtnud. Ma ärkan iga hommik mingi ebamäärase tundega, et saatus on nurga taga ning ma jooksen, teen topelthüppe, et seda tabada, kuid sageli kukun ninali või teen kukerpalli ja maandun persetpidi sopas ja mudas. Või on see tunne loomulik, kuid enamik üritab selle endas maha suruda, sest võimalikkuse piire peetakse venivaiks ainult muinasjuttudes, filmides, raamatutes ning väheste õnnelike elulugudes?

Eneseväljendus ja kuvand on see, milles ma alati läbi kukun. Ma tõesti ei oska arvata, mida minust mõeldakse, aga ju asjaolu, et mul ikka sõbrad alles on, näitab, et päris arutuks mind ei peeta. Või…? Ega sageli ei saa ma aru, miks mõned inimesed minuga rääkima tulevad, endal näos see ilme, mida tahtmatult kantakse siis, kui midagi teada tahetakse. Ümbernurga susserdamised väsitavad, kui juba midagi küsida, siis tehku seda otse ning julgegu ka mu reaktsioonid vastu võtta.

Being weird is cool? Seda, et ma olen väheke imelik, kuulen tihti. Kui ma küsin AGA MIS MÕTTES, siis ei taha enam keegi seletada. Palun, TÕESTI, mis teeb mind kellestki teisest imelikumaks?? Ei viitsi seda jama enam kuulata, ma olen inimene nagu iga teine, ärge omistage mulle mingeid omadusi, mida MUL POLE.

Tundubki, et suur osa näeb vaeva sellega, et n-ö massi sulanduda, sest trendid on nende arvates lahedad ning teine osa järgib teist vastassuunalist trendi, mis näeb ette võimalikult suure eristumise üldlevinud kultuuritrendidest. Nii et ükstakama, trendide ohvrid oleme me kõik.

Kui inimene riietub vastavalt sellele, mis talle meeldib, kuulab seda muusikat, mis talle meeldib, käib väljas seal, kus on tema jaoks huvitav, inimestega, kes talle midagi pakuvad (vaimses ja emotsionaalses mõttes), veedab oma aega vastavalt oma huvidele ja soovidele ja plaanidele ning kurat, igaühel meist on kõige selle jaoks oma väljund, milleks teisi alati tampida?

Meie eelistused võivad jah öelda nii mõndagi meie isiku kohta, aga ei tohiks unustada meid kui inimesi ning see on peamine, mis loeb.

Ma tahan olla inimene ning ka teisi inimlikult kohelda, neid kaasinimesteks pidada, aga pidevalt surutakse peale mingit stigmat. Ma tunnen, et me ei ole enam ammu inimesed, me oleme sildid.