viimased paar nädalat on väga omamoodi olnud. nii tegevuse kui ka endast välja vaatamise mõttes. täpselt, ma arvan kogu aeg, et peab enda sisse vaatama, aga mida Sa seal ikka vahid, kui vaadata ei oska, pahupidi. eks vaatan siis väljapoole. ma ei oleks kunagi arvanud, et mind veel selline stress ja labiilsus tabada võiks nagu nende möödunud päevade jooksul.
miski minus kas sündis või siis suri.
ennast mürgitada ei ole mõtet, inimesed. kui ikka tunnete, et olete õnnetu, siis halage see jama endast välja, mitte ärge hoidke enda sees.
probleeme minema ei naerata, kui see õnnestub, siis see ei ole probleem.
ega halamine neid ka ei lahenda, aga vähemalt olete neid tunnistanud.
eitus on peitusemäng iseenda peas. seal ära eksimine võib väga halvasti lõppeda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment