Teha oleks vaja miljon..niisiis, ma ei tee parem midagi. Enda pidev unustamine unistamisse, ma ei tea, kuhu ma nõnda välja jõuan. Iseendas pettumine on jõle, õõvastus, mis sisse poeb ronib ja närib läbi kontide. Ma tean, et praegu ma n-ö otsin seda miskit või kedagi, kelle najale toetuda, kust väheke energiat juurde saada, kui end kukkumas tunnen, aga it’s never enough, nothing is. Mida ma otsin?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment