üks hetk tänasest päevast. kõik nad on erakordsed.

„How do you pick up the treads of an old life? How do you go on? When in your heart you begin to understand - there is no going back. There are some things that time cannot mend, some hurts that go too deep, that have taken hold.“ - LOTR

Kui tihti on normaalne peegli ees iseendaga tõtt vaadata? Vaadata iseendale silma ning üritada aru saada, mis seal on.

Inimene olla…üks lõputu kuumaastik. Aga vaade on niivõrd ilus, avakosmos. Hea, halb, ühe asja kaks osa. Meie.

Ma tean, et olen armastatud. Mina ise ei oska armastada. Kardan? Jah.

Kord ennast avades ja pettudes muutub järgmine avamine seda raskemaks.

Ma ei ütle, et seda tegema ei peaks. Õnn eeldab riski, alati.

Ma ei ütle ka, et ma seda teha ei tahaks. Mina…ei julge enam riski võtta.

Ma ei kujuta ette, KUHU ma langeksin, kui praegusel hetkel ennast avades mind n-ö tasakaalust välja lükataks.

Sobiv otsus – olen suletud, raiskan oma võimalusi.

Tahaks olla targem kõigest sellest, mis tekitab hirmu ning teeb haiget, kuid ei tule välja.

Vahepeal tundub, et katsun ennast seestpoolt lukust lahti teha, aga ei õnnestu, olen võtmega peitust mänginud. Teate küll, mulle meeldib aeg-ajalt võtmeid ära peita, et inimesed välja ei saaks. Iroonia ongi selles, et suures mänguhoos lukustasin mõne inimese koos endaga endasse kinni ning ma ei leia võtit ega saa välja ega saa neist lahti ka, sest nad on samamoodi seal luku taga, minu sees.

Üldjuhul pean ennast julgeks. Vahepeal liigagi. Hulljulge, nad ütlevad. Lihtsalt hull? Ajan taga mingeid väärtusi, mida peetakse vaat et hälveteks. Pean tunnistama, et konstantselt ma ei tea, kas mul üldse on mingid väärtused, millele tuginen, kas ma üldse teen midagi või kujutan ette, et teen.

Liiga palju on aega omaette. Pildid seintel meenutavad peaaegu et „eelmist elu“. Milline on praegune? Milline olen ma nüüd ja milline olin ma siis, kui pildi pealt vaatab vastu pikkade juustega naeratav blond tütarlaps? Nii palju on muutunud. Nuta või naera.

Nii palju on muutunud? Kas on? Muutunud olen ainult mina, koos sellega muutub maailm, aga ainult minu jaoks. Teie muutute ka, ja Teie maailm koos sellega. Talking about growing apart. Aja jooksul olla võimalik ka „kokku kasvada“. Üldiselt ma ei taha endale juuri alla ja küljeluud, vaid pigem tuult näol ja vihmagi krae vahel ning VABADUST.

Jõuan jälle sinna välja, nagu ikka, mina ja mu vabadus. Ei tea ma siiamaani, mida see minu jaoks tähendab. Kas ma seda sõnadessegi oskan panna. Kas üldse tahan?

Mõte läheb, aknast välja, üles, kaugele ära..otsima. Ma oletan.