lähen ja naeran (link laulule)

elu on jätkuvalt..midagi. eneseiroonia hakkab aga mingist punktist kõigest muust kõvemini naerma ning siis ei suuda enam tõsiseks jääda, või veel vähem kuskil arvatavas masenduses pikutada.
mis siis, et ma ei oska vastata küsimusele "kes Sa oled?", mis siis, et ma ei ole päris paljudes asjades kindel või oma tegudes oma tunnetes oma väärtuses, või miks ma teen neid asju, mida ma teen või miks ei tee neid asju, mida tahaksin teha või miks tunnen nii nagu tunnen või miks ei suuda tunda või tunda teisiti, mis siis mis siis mis siis.
või miks asjadel on sellised tulemid nagu on.
mõttejõud mõttejõuks, ma vist ei saa enda mõtetega läbi?
eneseiroonia, muide, naerab muuseas ka kõik ülejäänud värviliseks.
see ebamäärane rahutus on alles, aga hetkel ei huvita. meenub veel üks laul ja film ning asjaolu, et liiga palju kooli muudab robotiks.
igatahes.

ma ei tea mida.