"nurgiti, ikka nurgiti!" õpetas...Keegi

Olen nurkades avastanud lõpmatuse!

Ajaks ainult ümbernurgajuttu. See peaks välistama ohu, et jutt otsa saab. Vahepeal läheb ta küll lootusetult sõlme, sest mõnest nurgast järgmiseni on nõnda vähe maad, et ma astun kiiremini kui jutt jookseb ning ongi segadus käes. Siis pean vaeva nägema, et tagasi minna, parema asemel vasakule keerata või vastupidi. Raskeks muudab selle asjaolu, et vaatenurga muutus tavaliselt muudab ka juttu ning oht on teistpidi, tagurpidi, segadusse minna. Sealt välja saamine võtab heal juhul paar päeva aega, ette tuleb ka nädalaid, isegi kuid.

Nurgataguseid pidi lonkida ei ole üldsegi kerge!

Juhtub sedagi, et kõnnin otse, aga nii kui pilgu korraks kõrvale keeran, teeb mõni nurk mulle silma ning on ju vaja lähemalt uurida, et mille üle seal rõõmsad ollakse. Tuleb ka ette, et tegelikult ei ole seal midagi rõõmsat, nurk lihtsalt sügeles ja hakkas tõmblema, mis mulle siis pilgutusena näis. Või on tegemist hoopis ühe tõelise masendusenurgaga ning kõikjal täituvad porilombid pisaratega.

Ükskord tekkis tahtmine silmaklapid pähe panna, noh, sellised nagu hobustel, siis lihtsalt läheks ja näeks ainult enda ees olevat. Õnnis teadmatus.

Inimene on vastikult võimujanuline. Võtame sellise uhke looma nagu hobune, paneme talle klapid pähe ning sunnime oma teenistusse. On see soov muuta loodust endasarnasemaks? – ära huvitu nurgataguste labürindist, mine otse! Inimene minus protesteerib, et me oleme ju ka osa loodusest. Nojah, võttes appi veel ühed õilsad loomad, siis – eks igas perekonnas ole omad mustad lambad. Nii ka kõigevägevamas Looduses.

Käin vist juba aastat kümme mööda neid nurgataguseid. Eks see ole mind natuke säästnud ka, kes teab, ehk isegi päästnud? Ei tahaks otse kõndida tänavatel nimega Alkohol, Apaatia, Tühjus, Kopsuvähk, Sihitus, Viha, jne. Aga mööda nurki põigelda on küll põnev. Ennekõike on probleem tänavaga Apaatia, sest mind muudavad äärmiselt umbusklikuks inimesed, kes keelduvad tunnistamast nurgataguste salamaailma ning aina otse kõnnivad. st selles kontekstis oleks õigem öelda, et neid ei huvita.

Ma ei suuda aga välja mõelda nime tänavale, kus on silmaklappidega hobused.. – Ühiskond??

can you hear me, major Tom?

Kummaline, kuidas arusaamine üksinduse ja üksilduse keerdkäikudest muutub eredamaks siis, kui mõistad, kui palju Sul kaotada on. mateeria asjade näol ei oma selles mõttes kohta, ma paneksin vabatahtlikult põlema kõik oma raamatud, värvid-pintslid ja takkaotsa ka kitarri, kui see aitaks päästa mõne mulle olulise inimese elu.
Enda sees võib pimedaks minna, kui kõik vaatamisväärne ümbritsevasse tehislikult kujutada.
Võib, aga ei tähenda, et peab või läheb. Iga enda loodud kujutis või heli on seda väärt, seda riski, et see pimedus võib tulla.
Jään igavesti unistama kõigest, mida olen ammutanud ja ammutan raamatutest ja filmidest. Nagu Jack Londoni loodud kapten, 'poolinimene', Hunt Larsen ütles, siis on veaks see, et üldse kunagi raamatud lahti sai tehtud. Mõnikord tundubki apaatia ahvatlevana, aga tõenäoliselt ei suudaks ma sellele niimoodi vaadata, kui poleks oma silmi nõnda palju rikkunud.
Kas Hundi surm oli kui eriti halb nali nende pihta, kes käsna kombel imavad endasse kõike, mis teele jääb, kuid kellel puuduvad 'oskused' selle kõigega hakkama saada?
Olen unistanud!
Olen ka teostanud.
pole olemas teist nii tugevat droogi

Siinkohal aga pöördun Camus poole (hetkel vist rusikad riiakalt püsti?) ning minu Tõde peitub mõttes, et kõige alguseks on vaid lihtne Rahutus.
Rahutus, mis alati edasi viib, kannustab, rändama, eksperimenteerima, mõistma, mitte seisma jääma (tähenduses, mille endale olen loonud; mitte üldsegi halb asi), kahtlema ja uurima, küsima, vastustele uusi küsimusi pakkuma ja leierdatud küsimustele oma noote lisama, rahutus rahutus oo see rahutus, sunnib endasse heitma ning iseendata hakkama saama, ta on kaval, ma tean, tunnen, tahan.
Ja mõningatel päevadel see Rahutus võib murda. Võib võita.
Siis põlgan kogu seda masinavärki nimega ühiskond.
Põlgus tuleb siis, kui ei leia väljundit.
Inimesel peab alati väljund olema, inimene ei peaks põlgur olema!
Elul on täpselt nii palju mõtet, kui ise sellele omistame.

3 korda david bowie, upun oma mõtete vesiliiva ning major Tom, ei tea kas ta kuuleb?, muutused, muutused, pöördu ja face the strange.

save the planet and...do what?

ma ei taha olla nii, et teiste vead on minus head. igaüks mingil hetkel peab tunnistama, et ta lihtsalt "fucked things up". ja see on ju okei, teistmoodi ei olegi võimalik elada. see pole oluline, see pole negatiivsuses elamine. kui sellesse meeleseisundisse aga jääda, siis tekib probleem.
kui pidevalt süüdistada halba juhust, ilma, tähtede seisu, naabikoera ja whatnot, siis ma ei näe, et see inimene võiks öelda, et temast midagi ei olene, teised on süüdi - oleneb ju! kõik oleneb! oma vigade tunnistamine on midagi, mis võib teiste kaotatud usalduse päevapealt tagasi võita! inimene, kes ongi päriselt veendunud oma ohvrirollis on lihtsalt väljakannatamatu!
ja jaa, mitte küll kõikide vigade korral..vigade parandus oleneb ka kontekstist.

hetkeliselt sai inimestest, arvamustest ja muust sotsiaalsusega kaasnevast küllalt.
inimestele meeldib näpuga näidata seni, kuni nende endi peale näpuga näitama hakatakse.
ja siis oleks justkui, üldistatult, 2 võimalust - inimene jõuab mingi mõistmise juurde ning temas kaob ligimese järamise soov VÕI see soov hoopis intensiivistub, kättemaks ja nii.
aga MIKS üldse? on vaja nurgataga kellegi üle naerda?
äärmiselt kassikullane maailm

iseenda keskpärasuse tajumine on raskeim asi, millega silmitsi seista. ning sellest millegi tegemine üks vägagi erutav väljakutse. ükskõikne ja põnevil samal ajal, the hell?

truman show

tendents käituda nii, et kohe-kohe ma ärkan üles ning võin tõdeda, et see kõik oli üks pikk unenägu, väljamõeldis, lavastus ning kuskil on trepp ja uks ning ma võin sellele nähtamatule häälekandjale öelda, et ta kuradile käiks.

mille tulemusel tekib inimeses tunne, et ta võib elada kahte elu korraga? või et ta tahaks elada kahte elu korraga (?) või isegi rohkemaid? ja panna seeläbi ka teised erinevatesse maailmadesse. aga kuidas peaksid nemad sellest aru saama?

"see kõik taas kordub, see kõik on olnud kord"

Lenna just küsis, et kuidas on, ning ma lihtsalt leidsin, et elu, maailm ning mina oleme eriarvamustel. (mhm, seadsingi ennast elust eraldiseisvaks)
aga et, ükskõik.
been there, done that.

woke up this morning (link laulule)

kes Sa oled?

kus Sa oled?

kui kindel saab üldse olla ja kas saabki?

ma ei oska tuua endale ühtegi põhjust. seletada oma käitumist. vähemalt mitte ühtegi põhjust, mis mind rahuldaksid. kui see energia minust välja voolaski, siis tagasitulekuga ta ei kiirusta.
vaimne labiilsus haaras füüsise ja pask, mida unustada üritasin, lihtsalt võttis mind endale.
ehk oli see hea, isegi, kuidagi.
tahaks tagasi minna, siiski. leida mingi muu tee endas selgusele jõudmiseks.
sest mida ma teen nüüdse selgusega, kui see on plekiline, tahmane, läbipaistmatu?

õõv.

küsi, küsi mu käest seda kõike!, või anna mulle vastus, lükka mind sellele vastusele otsa.
aga ei.
kui selles mingi parema mõtte leian, läheb paremaks.


kes me siis oleme?

kelle jaoks me oleme?

ja kelle jaoks me kes oleme?!


enne seda, kui ma mustaks auguks muutusin, olen jõudnud veel endale üles märkida, et loodetavasti see marduste öö mind väga teise dimensiooni ei vii.
seekord siis negatiivses mõttes, muidu tšill.

aga elu ja suvalised hetked ning neist tekkiv lumepall paeluvad jätkuvalt,
ei saa olla rohkemat kui ma olen, teadmata täpselt, aga mis siis?

Ma tunnen väga palju inimesi, kuid keda ma usaldan? Kes üldse võtab mind kui sõpra? Kas ma tõepoolest olengi alati see pool, kes kõik endast eemale lükkab? Sest inimesed aina voolavad ning ma seisan iseenda hukatuse äärel – tahan ja ei taha olla üksinda, terve maailm ja mina, nii nagu ma alati olen tahtnud.

Kui olekski siinsamas praegu keegi, kes ütleks, et räägi, siis ma ei teaks, mida öelda. Mõnikord öeldakse seepeale, et alusta algusest. Kus on algus? Ja kus selle suhtes olen ma nüüd?

See tunne, kui ta tuleb, see lõristab. Ja ma ei viitsi uriseda kogu aeg – nii lihtne on ju järgi anda…niiii lihtne.

Aga MIDA ÜTLEB SIIS SEE NÄGU PEEGLIS???

Sa kutsud need mõtted Universumist välja ning nad tulevad – kaootiliselt, sest Sa ei kontrolli neid; nad ei tea, mida nad tegema peavad, nad ei tea, et on halb ja on hea. (on või?) Üks suur keskus kõigele sellele, mida ei oska seletada, mida ei oska kuulata, joonistada, kirjutada, kujutada – see oled Sina.

Kui Sa jõuad sellesse punkti, siis on palju asju Su elus isesoodu läinud; palju valu, mis oleks võinud olemata olla, on möödunud, jätnud oma küünisejäljed Su hinge. Ning aeg-ajalt ei tea Sa tegelikult kas see kõik ongi halb olnud? Lihtsalt üks valik teise järel, mis Sind viib kuskile poole, Sa usud, et on olemas „see pool“.

Terve oma elu oled mõelnud end küll piraadiks, ajaränduriks, rokkstaariks, kangelaseks. Mingil hetkel aga hakatakse Sind n-ö ette valmistama päris maailmaks; maailmaks, kus lapsepõlvemängud alati ei muutu reaalsuseks – ja inimene peab üles kasvama. Lülituma sellesse suurde süsteemi, mis end taastoodab ning eeldab, et see on õige.

Võib-olla me toodame end üle? Võib-olla me oleme seda juba teinud. Sa ei tea seda siis, kui unistad. Kes on otsustajaks? Kes ütleb, et nii ongi ja nii mitte? Me oleme olemas, kuid midagi objektiivset – mis meil on? Ka meie nimed on kellegi teise pandud. Ja kas sellel üldse tähtsust ongi? Reaalsus eeldab objektiivsust, aga on ise subjektiivne. Kuidas siis otsustada?

Üleüldse on kogu see "kasva suureks" poleemika üle pingutatud. Kasvame nii või naa, miks aga peaksin tahtma minetada oma laspeea unelmaid, siirast rõõmu, usku inimestesse?

Mul on endaga palju konflikte, aga see ei tähenda, et keelaksin endale minnalaskmist. Kui ma seda ei teeks, teeksin ehk midagi palju hullemat. Elaksin seda nt teiste peal välja.

21. veebruar 2011, kirjutasin:

"Tegelikult ei vihka Sind keegi, keegi ei vihka karjujat. Sind hoopis kardetakse, sest Sa tekitad palju lärmi, ent ei anna ühtegi põhjust. Ja igaüks tahtmatult kannab end üle, nad kisendavad enda sees ning selle pärast muutub soov Sinust lahti saada suuremax – nad ei taha, et keegi nende valu terve maailma ees turule toob, nad tahavad sellega elada, arvates, et nii on sünnis ja õige.
Marineeritud iseenda sapis ning keeldunud sellest vabax saama.

Kas Sa tahad vabax saada?"

Ma tahan vabaks saada.

Ärgata.

Lõpuks .

"shipwreck in a sea of faces"

Millesse me end oma mõtete ja tegudega küll mässime?

Milleks saab see, kuidas me enda lugu jutustame?

Kuidas muundub meie lugude seisukoht teiselt poolt vaadatuna?

Hoobid langevad sageli hoopis sellelt küljelt, kuhu vaadata ei oska, sest ei usu sealt midagi halba tulevat. Me endi jagatud hoobid võivad olla samamoodi enese jaoks teadmatud. Ehk seetõttu need pimedast tulevad löögid ongi sellised – andja annab teadmatult ning saaja saab valusa üllatuse.

Tekib küsimus, et kas taoliste asjaoludeni viivast teemast rääkimine võibki olla see hoop? Mõned löögid põrkuvad tagasi ja/või pendeldavad edasi-tagasi. Igaühel on vähemalt üks sinikas hinges ning vähemalt üks tekitatud sinikas kellegi teise omas. Tundub nagu võrdne värk – jagame hoope ning saame neid elu jooksul ka ise – ent kas pole teed sellest mööda? Kas ei ole võimalik jätta oma hinge (ja teiste omi) marrastamata?

Salgamine näikse olevat üks viis, aga kelle jaoks? Ikka kellegi teise jaoks, või käib sellega kaasas enda päästmine? Hirm, häbi või teab mis põhjus paneb inimese valetama ning seeläbi arvab end ja/või kedagi teist kaitsvat? Või kas pole see mitte oma hinge vabatahtlik peksmine? Karta selle pimeda löögi saabumist, kui endast midagi ava(lda)da, nii väga, et pigem kas vaikitakse see maha või mõeldakse midagi välja. Aga kuhu see viib? Nagu öeldud, see inimene tekitab endale rohkem kui ühe sinika ning tegelikult ei säästa ega päästa ta sellega ka kedagi teist. Saladuste hoidmine on suurim energiakadu. Selle arvelt hakkab miski kannatama ning „päästeoperatsioon“ kukub kolinal.

Minnes ausat teed koos kõige oma pasaga - kartus, et pime löök (ehk teise reaktsioon) rabab tee jalge alt ning enda päevavalgusesse toodud varjud on päikesest tugevamad.

Jõuan taaskord selleni välja, et hirm on meie kõigi jamade algus. Ei saa ju ometi väita, et probleem on selles, et oleme inimesed ilma rewind nuppudeta? - me sünnime koos varjuga ning see saadab meid terve elu, mõelge ise. (offtopic – seetõttu mulle öö meeldibki, siis on vari teise varju sees)

Palju ümmargust mulli, aga palju ümmargusi mulle ma enda ümber praegu ka tajun ning näen. Vaatan ennast kõrvalt ning tooli peal istub värviline mull.

Kus on mullitaja?

Kes on mullitaja?

Mina ise või ei?

Kelle pärast me tegelikult kardame – enda või kellegi teise?

Minu „mulliteooria“ kohaselt oleme me kõik Mullitajad, ennekõike Iseendale, sest taoline kartus, mis meid mullitama ajab, tuleb ju sellest, et kardame kellestki/millestki ilma jääda.

Kõik on nagu ikka, me ei pääse oma egoismi eest.

Kuigi, olen mõelnud, kas siinkohal egoismi kasutada on üldse sobiv?

Räägitakse ikka, et peame iseendaks jääma, et ainult nii jõuame õige ning tõelise õnneni.

Tundub aga, et lõpuni iseendaks jäädes on variant hoopis Ise Endaga üksinda jääda.

Mu sees on kadunud üks tunne, mis aitas kõigi teistega hakkama saada, teatud mõttes.

Varem seda tunnet ei olnud, seetõttu oli kõik muu lihtsam.

Nüüd see on, kuskil minu sees, uitamas, ning see ajab mind närvilõpmetele.

Esmalt otsisin end teiste silmadest ning nägudest, alles siis enda omast.

Järeldus: mind ei ole olemas?

awsome